Optimismiks on alust…

Konstantin PROVALOV, Venemaa Föderatsiooni suursaadik Eestis, vastab ajalehe „Sootetšestvennik” küsimustele.

– Nagu teada, tähistatakse kolme päeva pärast pidulikult Venemaa päeva. See püha on ikka andnud põhjust mõtisklusteks, hinnanguteks ning pilgu heitmiseks minevikku ja tulevikku. Kui rääkida lühidalt, siis kuidas teie, härra suursaadik, iseloomustaksite tänast Venemaad? Millega ta läheneb järjekordsele teetähisele – oma pidupäevale?

– Ma võiksin esitada palju numbreid, mis annavad selge ettekujutuse Venemaa ja tema majanduse tänasest olukorrast. Kuid numbreid on pahatihti keeruline vastu võtta. Seepärast ütlen ainult põhilist. Te nähtavasti mäletate, et aastal 2003 püstitas president Putin oma läkituses Föderaalkogule eesmärgi kahekordistada SKT kümne aastaga. See peab kaasa aitama Venemaa elanike elukvaliteedi paranemisele. Üldiselt on see meil õnnestunud. Viimasel kolmel aastal on aasta keskmine majanduskasv olnud umbes 7 protsenti. Valitsus töötab põhiliste makromajanduslike näitajate parandamise kallal ja samal ajal tehakse palju majandusliku vabaduse vajaliku taseme tagamiseks ja võrdsete konkurentsitingimuste loomiseks.

Teie lugejad nähtavasti teavad, et Venemaal on hakatud ellu viima nelja suurt riiklikku programmi. Need kõik on mõeldud riigi sotsiaal-majandusliku olukorra parandamiseks ja venemaalaste elatustaseme tõstmiseks ning puudutavad valdkondi, mis on kõigile elanikele kõige tähtsamad: tervishoidu, haridust, kultuuri jne.

Kuid peaasi on see, mida ma tahaksin eriliselt rõhutada: riigis tekkinud ja tugevnenud stabiilsustunne. Inimesed tunnevad seda. Ja see annab alust optimismiks. Võib-olla me ei liigu edasi nii kiiresti, kui me tahaksime, kuid ikkagi liigume märgatavalt, ja see annab lootust, et asjad käivad paremini ja isegi kiiremini kui lasevad arvata teised majandusprognoosid. Nii on ju alati: tekkiv kindlustunne ja optimism annavad jõudu ja kiirendavad liikumist. Ajalugu pakub selle kohta palju näiteid. Meenutage näiteks 1930. aastate Ameerikat pärast rasket majanduskriisi. President Roosevelt kutsus tollal lisaks sotsiaalsetele ja majanduslikele meetmetele ameeriklasi üles vaatama julgemalt ja enesekindlamalt tulevikku ning ühinema ühiste ülesannete lahendamiseks. Sama juhtus sõjajärgsel Saksamaal. Sõjas purustatud majandus tõusis tuhast püüdlikult. Neid aegu meenutades räägivad kõik „Saksa imest”. Muidugi mängisid selles oma rolli Ludwig Erhardi pakutud meetmed sotsiaalse turumajanduse rajamiseks. Kuid väga palju tähendas ka inimestes tekkinud sotsiaalne optimism, mis võimaldas edukamalt edasi liikuda.

– Praegu räägitakse, et Gaidari reformidel ei jätkunud just nimelt Erhardi…

– Ma tahaksin meelde tuletada XIX sajandi Venemaa suure kantsleri Gortšakovi sõnu. Ta polnud suur mitte ametilt, mida ta pidas, vaid oma isiksuse jõult ja tähtsuselt Venemaale. Talle kuulub fraas: „Venemaa keskendub.” Ma ütleksin, et sama toimub ka praegu. Superedusamme esialgu võib-olla ei ole, kuid Venemaa pole tänapäeval üldse enam see, mis ta oli alles mõned aastad tagasi. Ka aastat, mis on möödunud riigi eelmisest sünnipäevast, võib vaadelda edasiste ümberkorralduste aastana, mille jooksul on kasvanud lootus, et Venemaa tuleb lähemal ajal kriisiolukorrast välja. Lisan, et viimase viie aasta jooksul on toetus president Putinile ja tema riigi reformimise poliitikale püsinud stabiilselt 65–80 protsendi piires, mis võimaldab poliitilisi vapustusi kartmata läbi viia julgeid uuendusi.

Muide, meenutage Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee presidendi René van der Lindeni hiljutist intervjuud ajalehele Postimees. Ta ütles, et reformide läbiviimiseks nii hiiglaslikul maal nagu Venemaa on vaja säilitada stabiilsus ja liikuda edasi. Samm-sammult… Nii tehaksegi. Ja see on väga õige ja õiglane märkus. Ma arvan, et see vastab tänapäeva tegelikkusele.

– Sellegipoolest on kuulda palju süüdistusi Venemaa aadressil. Vaadake, kui palju kriitilisi märkusi öeldi välja ülemaailmsel ajalehtede kongressil, mis peeti sellel nädalal Moskvas. Räägitakse, et tsensuur muutub karmimaks, et vabadust ei ole ja nagu saabuks totalitarism. Mida te selle kohta arvate?

– Venemaal on läbi ajaloo olnud käia alati raske tee. Tema minevikus oli õigupoolest ainult suhteliselt lühikesi perioode, mille kohta oleks võimalik kasutada magusat sõna „demokraatia”. Ja selles suhtes on nii hiiglaslikku riiki, kus on 11 ajavööndit, palju rahvaid ja vähemusrahvusi ning üsna keeruline geopoliitiline olukord, reformida väga keeruline. Jah, probleeme on. Aga öelge, kellel ei ole probleeme demokraatliku ühiskonna rajamise teel? Ma arvan, et neid on palju eranditult kõigil noortel riikidel, mis on moodustunud viimase 15 aasta jooksul. Venemaa on seda teed käinud tegelikult alles kümme aastat.

Demokratiseerimine on pikk ja keeruline protsess. Seda näitab arenenud maade kogemus, keda on kombeks nimetada küpseteks demokraatlikeks riikideks. Muide, isegi nendel on palju probleeme.

Ja ometi tehakse Venemaal demokraatia arendamiseks väga palju. Tagasiteed endiste aegade juurde ei ole ega saagi olla. Mida seal ka ei räägitaks, võime kindlalt väita, et meie ajakirjandus on maailmas üks demokraatlikumaid. Lugege mõnda ajalehte, näiteks Izvestijat: seal väljendatakse kõige erinevamaid seisukohti, kriitika tule alla satuvad ka kõrged riigitegelased presidendini välja.

Või meenutage tundidepikkuseid rahvarohkeid pressikonverentse, mida korraldab president Putin. Neid on raske võrrelda paljude Lääne liidrite pressikonverentsidega, mis on osavalt lavastatud ja rangete piirangutega. Meie president vastab ausalt ja avameelselt kõigile, ka kõige kiuslikumatele ja „piinlikumatele” küsimustele.

Või kas mujal maailmas on nii laialdasi kohtumisi rahvaga, mida korraldab Putin, kus avameelselt, telekaamerate silma all arutatakse riigi kõige kaugematest nurgakestest saabunud küsimusi?

Mulle meenuvad mu kuulsa lemmikpoeedi [Andrei Voznessenski – tlk] read: „«Нет пороков в своем отечестве». / Не уважаю лесть. / Есть пороки в моем отечестве, / зато и пророки есть.” („„Oma Isamaal pole pahesid”. / Ma ei pea lugu meelitustest. / Minu Isamaal on pahesid küll, / see-eest on ka prohveteid.”)

– Kui me juba luulest juttu tegime, siis tahaks küsida, miks Eesti ja Venemaa vahelised kultuurisuhted sujuvad nii aktiivselt ja edukalt, inimlikud sõprussuhted on nii laialdased, kuid riikidevahelised poliitilised suhted on jäänud keerulisteks? Ja kas tunneli lõpus paistab valgus?

– Nagu õpetab dialektika, mida muide keegi pole ümber lükanud, peab kvantiteet ikkagi üle minema kvaliteediks. Meie kultuurisidemed on tõepoolest väga ulatuslikud. Vastastikuste vahetuste kvaliteet on kõigis kultuuri- ja kunstivaldkondades väga kõrge. Jah, poliitilisel tasandil on veel raskusi. Nähtavasti ei jätku head tahet. Kuid ma võin teile ja teie lugejatele kinnitada, et sugugi mitte Venemaa poolt. Meie vastastikuste suhete kõigi parameetrite ja punktide järgi oleme valmis koostööks. Kuid me tahaksime, et see oleks aus, avameelne ja konstruktiivne. Me saame aru, et hinnangud ja suhtumine paljudesse ajaloosündmustesse võivad meil olla erinevad ja need lahknevad tõepoolest. Kuid me arvame, et ajalugu ja minevikusündmused ei tohi olla tegeliku elu – poliitika- ja majanduselu – arengu piduriks.

Alates oma esimestest siinviibimise päevadest – ma olen olnud Eestis juba üle viie aasta – olen ma alati rääkinud ja räägin ka edaspidi, et Eesti õitseng, tema tööstuse, põllumajanduse ja kultuuri areng on paljuski seotud vastastikku kasuliku koostööga Venemaaga ja peavad nähtavasti rajanema heanaaberlikel suhetel temaga.

– Paljud intervjuud Eesti suurettevõtjatega, mida nad on andnud ka meie ajalehele, näitavad, et eesti suuräri vaatab Itta ning on huvitatud kaubandus- ja majandussuhete arendamisest Venemaaga ja soodsa kliima loomisest suhetes temaga. Poliitikud on aga pööratud näoga rohkem Läände…

– Jah, mõningane kontrast, mõningane vaadete konflikt, kui tohib nii väljenduda, on tõepoolest olemas. Kuid paljud eestlased, kellega mul on õnnestunud kohtuda ja vestelda, saavad aru, et head suhted Venemaaga on kasulikud ja et kaubandus- ja majandussidemete normaalseks arenguks on vaja soodsat poliitilist tausta. Ma kordan: me oleme valmis koostööks ja tahaksime loota, et see koostöö hakkab sujuma soodsas võtmes nii rahvusvahelistes organisatsioonides kui ka kahepoolsete suhete liinis.

– Muide, Eestis väljendatakse mõningaid kartusi seoses Venemaa investeeringutega Eesti majandusse, Vene äri „invasiooniga”. Kas neil kartustel on teie meelest alust?

– Jah, see teema on korduvalt kõlanud „pädevate organite” ettekannetes, mida on kuulatud üsna kõrgel tasemel. Juba probleemipüstitus ise räägib alusetust hirmust Eesti julgeoleku pärast. Spekulatsioone sellistel teemadel on korduvalt kasutatud ühiskonna hirmutamiseks.

Aga millest räägivad faktid? Eesti Panga andmetele tuginedes võib kinnitada, et otsesed investeeringud Venemaalt Eestisse käesoleva aasta alguse seisuga moodustasid umbes 163 miljonit eurot, kuid nende osatähtsus oli 1,6 % kõigist Eestisse tehtud väliskapitalimahutustest.

Korduvalt olen pidanud kuulma Venemaa investeeringute „imbumisest” Eestisse kolmandate riikide „katte varjus”. Kuid riiklikul tasandil pole tänapäeva Venemaa sellist eesmärki endale kunagi püstitanud. Vastupidi, me tarnime näiteks täiesti legaalselt ja avalikult Eestisse umbes miljard kuupmeetrit looduslikku gaasi aastas ja see räägib just nimelt Gazpromi kui äripartneri usaldusväärsusest ja ettearvatavusest.

Ei, ma ei arva, et tuleks karta Vene kapitali sissevoolu Eestisse. Juba Marx rääkis – ta on ka tänapäeval jäänud suureks mõtlejaks majandussuhete alal –, et kapitalil ei ole kodumaad. Ja see on tõepoolest nii. Turumajandus, mida me mõlemal maal ehitame, eeldab kapitali vaba liikumist. Igast majandusõpikust leiate väite, et kapitali eksport ja import on riigile alati kasulikud, kapitali sissevedu ühte või teise riiki aitab kaasa selle riigi majandusprobleemide lahendamisele. Kapitalile tõkkeid seada pole mõistlik, seda enam, et kui kapitalile on kasulik, leiab ta palju võimalusi tõkete ületamiseks. Aga mis puutub Vene kapitali, siis ma olen veendunud, et siin pole pinnast mingitele ohtudele.

Jah, probleeme on Eesti ja Venemaa suhetes kogunenud kuhjaga. Mõned neist on seotud lepingulis-õigusliku baasiga. On lepinguid ja kokkuleppeid, mida on täiesti võimalik lahendada tavalisel diplomaatilisel teel. Ja see soodustab Eesti–Vene suhete edasist arengut. On vaieldavaid momente, mis on seotud minevikuga, ajaloosündmuste mõistmisega. Kuid ma arvan, et minevikuga seotud vastuolud tuleb tuua reaalpoliitika, tegelike riikidevaheliste suhete ning nende praeguse ilme ja olukorra sulgudest välja. Kuid ajalooprobleemidega – mineviku probleemidega – tegelgu teadlased: vaielgu, saavutagu konsensus, kui seda on võimalik saavutada, konverentsidel, „ümarlaudadel” jne, kui seda on üldse nii väga vaja. Kuid on selge, et mineviku valupunktid ükskõik kui teravate ja haiguslikena need ei paistaks, ei tohi segada reaalset praegust, tänast elu ja suhete arengut.

Ajaloolisse mälusse tuleb üldse suhtuda ettevaatlikult, tegemata seda tänavakakluste objektiks. Tuleb välja, et see kehtib ka ajaloo mälestusmärkide kohta. On täiesti selge, et sõda monumentidega ei too kunagi head.

– Kas te peate silmas Tõnismäe pronkssõduri olukorda, mis on viimasel ajal nii teravaks läinud?

– Ma ütleksin, et selles osas tuleb võtta eeskuju tsiviliseeritud riikidelt. Ükskõik, kas see meeldib või mitte, kuid monumendid Nõukogude sõduritele, kes võitsid fašismi, seisavad Berliinis Treptow’ pargis ja Sõjaväekalmistul, Viinis ja teistes linnades. Pariisis kannab üks kesksemaid ja linlaste hulgas populaarsemaid väljakuid praegugi nime Stalingrad ja pariislased käivad seal sageli vastavate kuupäevade juurde lilli viimas.

Võitlus monumentidega on kõige tänamatum, alatum ja perspektiivitum tegevus.

– Ma tahan teid, härra suursaadik, juhtida välismaal elavate venelaste teema juurde. Üksvahe käis väga aktiivselt jutt „vene maailma” kokkukogumisest ja asutamisest, kuid viimasel aastal oleks see nagu soikunud. Kas see tähendab, et Venemaal on sellest loobutud?

– Muidugi mitte. Kuid „vene maailm” peab kogunema vabatahtlikult. Ideest peavad aru saama ja selle vastu võtma venekeelsed ühiskondlikud organisatsioonid välismaal. Maailmas on kasulik ja eeskujulik välisdiasporaa ja emamaa vastastikuse koostöö kogemus. See on näiteks Hiina mudel, mis on kujunenud sajandite jooksul. See põhineb vastastikususel ja selles on, mida õppida.

Armeenlased, kes on pärast traagilisi minevikusündmusi mööda maailma laiali pillutatud, hoiavad ühte, moodustades „armeenia maailma”. Ka itaallastel ja ungarlastel on oma kogemus. Meiegi peame mõtlema, kuidas rajada oma suhteid diasporaaga. Kuigi sõna „diasporaa” näiteks seoses Baltimaade venelastega pole minu meelest kuigi õnnestunud. Nad pole ju pagulased, nad pole lahkunud kodumaalt vabatahtlikult, parema elujärje otsinguil. Siin Eestis ja üldse Baltimaades on põhimõtteliselt teistsugune situatsioon ja lähtuda tuleb sellest.

Ma ütlen nii, et mõnedel meie kaasmaalastel on kombeks kiruda kaasmaalaste seadust. Tõepoolest, mõnede seisukohtade osas on see vananenud, midagi on jäänud sätestamata, miski on võib-olla osutunud ekslikuks. Kuid ma võin veendunult öelda, et sellel seadusel on olnud väga oluline roll poliitika kujundamisel kaasmaalaste suhtes.

Me anname piiritaguste kaasmaalaste asjadega tegeleva valitsuskomisjoni kaudu abi, sealhulgas õigus- ja rahalist abi inimestele, kes seda vajavad ning toetame kultuuri- ja haridusprojekte. See on täiesti seaduslik, avalik, läbipaistev abi ja toetus. Ei ole ega tohi olla mingit juttu mingitest „viiendatest” kolonnidest, mingite poliitiliste organisatsioonide, parteide jne toetamisest. Me tegutseme rangelt Eesti seaduste raames, kõik andmed, arvud jne on avalikud.

– Aga mida te sooviksite kaasmaalastele ajaloolise kodumaa sünnipäevaks?

– Ühtsust, monoliitsust, terviklikkust, sealhulgas struktuurilist. See on peamine. Sellega aitavad kaasmaalased nii Venemaad kui Eestit. Olen veendunud, et optimism ja usk tulevikku aitavad neil elada paremini ja lahendada edukamalt probleeme, mis neid vaevavad.

Küsitlenud Nelli KUZNETSOVA