Vene Föderatsiooni Presidendi Dmitri Medvedjevi avaldus

D. Medvedjev: Lugupeetud Venemaa kodanikud!

Kahtlemata olete juba kuulnud Lõuna-Osseetia tragöödiast: Tshinvali öisest tulistamisest Gruusia vägede poolt, millega kaasnes meie sadade rahumeelsete kodanike hukkumine, hukkusid Venemaa rahuvalvajad, kes täitsid lõpuni oma kohuse naiste, laste ja vanurite kaitsmisel.

Gruusia juhtkond, rikkudes ÜRO põhikirja, oma rahvusvaheliste kokkulepete järgseid kohustusi, vaatamata terve mõistuse häälele, alustas relvastatud konflikti, mille ohvriteks sai rahulik elanikkond. Sama saatus ootas ka Abhaasiat. Ilmselt tegi Tbilisi juhtkond panuse välksõjale, mis paneks maailmaüldsuse juba toimunud fakti ette. Oma eesmärgi saavutamiseks - Lõuna-Osseetia ühendamiseks - valiti kõige ebainimlikum viis terve rahva hävitamise näol.

See polnud mitte esimene katse. 1991. aastal andis Gruusia president üleskutse saatel „Gruusia grusiinlaste jaoks!“ (püüdke süveneda öeldusse) käsu rünnata Suhhumit ja Tshinvalit, mille tulemuseks olid tookord tuhanded hukkunud, kümned tuhanded põgenikud, rüüstatud külad. Ja just nimelt Venemaa peatas tol korral abhaasia ja osseetia rahva hävitamise. Meie riik asus täitma vahendaja ja rahuvalvaja rolli, taotledes poliitilist reguleerimist. Seejuures lähtusime jätkuvalt Gruusia territoriaalse terviklikkuse tunnustamisest.

Ent Gruusia juhtkond valis teise tee - läbirääkimisprotsessi nurjamise, saavutatud kokkulepete ignoreerimise, poliitilised ja sõjalised provokatsioonid, kallaletungid rahuvalvajatele – kõik see rikkus jämedalt  ÜRO ja OSCE toetusel konfliktipiirkondades kehtestatud režiimi.

Venemaa näitas omalt poolt üles väljapeetust ja kannatlikkust. Oleme korduvalt teinud üleskutseid pöörduda tagasi läbirääkimiste juurde ja pole kõrvale kaldunud oma positsioonidest isegi pärast Kosovo iseseisvuse ühepoolset väljakuulutamist. Kuid meie järjekindlad ettepanekud Gruusia poolele Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga kokkulepete sõlmimise kohta jõu mitterakendamise kohta jäidki vastuseta. Kahjuks ignoreeriti neid ka NATO-s ja isegi ÜRO-s.

Praeguseks on juba selge, et konflikti rahumeelne lahendus ei kuulunud Tbilisi kavadesse - Gruusia juhtkond valmistus metoodiliselt sõjaks, välismaiste toetajate poliitiline ja materiaalne tugi aga üksnes süvendas veendumust oma karistamatuses.

Ööl vastu 8. augustit tegi Tbilisi oma valiku – Saakašvili otsustas  genotsiidi  kasuks oma poliitiliste ülesannete lahendamisel. Sellega kriipsutas ta oma käega läbi kõik lootused osseetide, abhaaslaste ja grusiinlaste rahulikule kooseksisteerimisele ühes riigis. Lõuna-Osseetia ja Abhaasia rahvad on korduvalt väljendanud referendumitel toetust oma vabariikide iseseisvusele. Me mõistame, et pärast kõike Tshinvalis toimunut ja Abhaasias kavandatut on neil õigus otsustada ise oma saatuse üle.

Lõuna-Osseetia ja Abhaasia presidendid, tuginedes referendumite tulemustele ja vabariikide parlamentide otsustele, pöördusid Venemaa poole palvega tunnistada Lõuna-Osseetia ja Abhaasia riiklikku suveräänsust. Föderatsiooni Nõukogu ja Riigiduuma hääletasid nimetatud pöördumiste toetamise poolt.

Lähtuvalt kujunenud olukorrast tuleb vastu võtta otsus. Võttes arvesse Osseetia ja Abhaasia rahvaste vaba tahteavaldust ning juhindudes ÜRO Põhikirja sätetest, 1970. aasta deklaratsioonist rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohta, mis puudutavad riikidevahelisi sõbralikke suhteid, OSCE 1975.a. Helsingi Lõppaktist, samuti teistest rahvusvahelistest alusdokumentidest – allkirjastasin seadlused Vene Föderatsiooni poolt Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnistamise kohta.

Venemaa kutsub teisi riike üles järgima tema eeskuju. See pole kerge valik, kuid see on ainus inimelude säilitamise võimalus.