|
Pikk tn. 19
10133 Tallinn
Eesti Vabariik
Tel.: +372 646 4175, +372 646 4169
Fax: +372 646 4178 |
|
|
|
| Pealehekülg / Uudised / Arhiiv / |
Olukorrast Kaukaasias ja Venemaa poliitikast selles regioonis
Praeguseni, pärast kahe aasta möödumist M. Saakašvili kuritegeliku režiimi rünnakust Lõuna-Osseetia rahumeelse tsiviilelanikkonna ja Venemaa rahuvalvajate vastu, ei ole Tbilisi loobunud oma agressiivse konfrontatsiooni kursist ning haudub revanši plaane.
Kaasates ka välisriikide panust ületab Tbilisi sõjaline potentsiaal faktiliselt 2008. aasta augusti taset. Gruusia rakendab aktiivselt tegevusi oma relvajõudude reformimisel, vägede juhtimise süsteemi täiendamisel, sõjalise infrastruktuuri arendamisel ning sõjaväeosade ja -üksuste komplekteerimisel isikkoosseisuga, kaasaegsete relvade ja sõjatehnikaga. Tõsist tähelepanu pööratakse lennuväe tugevdamisele.
Gruusia relvajõudude tegevuse iseloom ja suunatus on tunnistuseks nende ettevalmistamisest võimalikuks jõuaktsiooniks kontrolli taastamiseks Suhhumi ja Tshinvali üle. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia piiridel paiknevad Gruusia olulised sõjalised jõud.
Ilmselt ei loobu Tbilisi juhuslikult sihikindlalt võtmast enda peale kohustust mitte kasutada jõudu Tshinvali ja Suhhumi vastu. Samas tekkis Gruusia taganemise tulemusel varem sõlmitud rahukokkulepetest regioonis turvalisuse õiguslik vaakum. See küsimus on Genfi Taga-Kaukaasia teemaliste arutelude, mille eesmärgiks on Lõuna-Osseetia ja Abhaasia kindla turvalisuse tagamine vastavalt D. A. Medvedevi ja N. Sarkozy kokkuleppele, fookuses.
Gruusia poolt esitatav Taga-Kaukaasia sõltumatute vabariikide „deokupeerimise“ nõue on absurdne. Venemaa kontingendid asuvad seal seaduslikel alustel vastavalt riikidevahelistele kahepoolsetele kokkulepetele ning see teema iseenesest ei saa olla rahvusvaheliste arutluste aineks Genfis. Samuti on absoluutselt alusetu Tbilisi ettepanek jõu mitte rakendamise kokkuleppe sõlmimiseks Venemaaga, mis teadaolevalt ei ole kunagi rünnanud Gruusiat. H. Tagliavini juhtimisel koostatud ELi eelmise aasta raport näitas ilmselgelt, kellel lasub süü sõjalise konflikti vallandamises Kaukaasias 2008. aasta augustis.
Tänagi püüab Tbilisi jätkata oma traditsioonilist diktaadipoliitikat Gruusias elavate väiksemate rahvaste suhtes. Endiselt raske on selles riigis elavate armeenlaste ja aserite olukord, mis osutub üha arenevaks mureaineks Jerevanis ja Bakuus. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia suhtes on välja kuulutatud nn „okupeeritud territooriumide rahumeelse reintegreerimise strateegia“. Seejuures ei ole muidugi keegi küsinud lõuna-osseetide ja abhaaside käest, kas nad ise sooviks „reintegreeruda“.
Selles plaanis on märkimisväärne M. Saakašvili kõne New Yorgis ÜRO Peaassamblee 65. istungjärgul. Tema esinemise igas sõnas väljendub Abhaasia ja Lõuna-Osseetia rahvaste valikust mitte hoolimine, vankumatu veendumus selles, et õigus määratleda nende saatust kuulub Tbilisi valitsejatele. Seda muljet ei saa siluda mitte mingite lubadustega „õnnelikust tulevikust Gruusia koosseisus “, mida jagas heldelt ülalmainitud esineja.
Seda enam, et reaalsete praktiliste sammude asemel abhaaside ja lõuna-osseetidega suhete normaliseerimise suunas algatas Tbilisi palavikulise tegevuse rahvusvahelisel areenil, püüdes diskrediteerida ja mustata noori Kaukaasia vabariike ning nende turvalisust tagavat Venemaad.
Ilmekaks näiteks on Gruusia poolse pagulaste resolutsiooniprojekti püstitamine hääletamiseks ÜRO Peaassambleel (juba kolm aastat järjest). See loomult provokatiivne aktsioon õõnestas niigi habrast pagulaste ja ümberasustatud isikute probleemide arutlusprotsessi Genfi humanitaargrupi arutelude raames. Selle asemel, et koostöös Abhaasia ja Lõuna-Osseetia pooltega alustada probleemi lahendamise praktiliste ja realistlike lähenemisviiside otsimist, Tbilisi politiseeris seda tahtlikult, viies selle Venemaa-vastases konfrontatsiooni võtmes rahvusvahelistele foorumitele. Ilmne on, et Gruusia juhtkond on pigem huvitatud kärarikaste poliitiliste šoude korraldamisest, mitte suhete normaliseerimisest naabritega.
Tbilisi teeb hiigelpingutusi selleks, et takistada alanud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia rahvusvaheliste sidemete laiendamise protsessi, isoleerida nad rahvusvahelisel areenil.
Iseäranis kasutatakse nendel eesmärkidel kurikuulsat „Okupeeritud territooriumite seadust“, mida muide teenitult kritiseeriti Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni poolt. Seadus rakendab mitteõiguspäraseid sanktsioone kolmandate riikide kodanike suhtes, kel „oli ebaõnn“ külastada Abhaasiat või Lõuna-Osseetiat Tbilisi nõusolekuta. Inimesed maailma erinevatest riikidest satuvad kriminaaljuurdluse, suurte trahvide ja isegi vangis kinnipidamise ohvriks.
Tbilisi teeb takistusi ka rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatele, kes peavad oma teenistuse kohaselt käima Gruusia territooriumil.
Nõnda keelduti käesoleva aasta 10. septembril Gruusia viisa andmisest Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee õiguskomisjoni liikmele, VF Riigiduuma saadikule S. A. Markovile ettekäändel, et ta on „külastanud okupeeritud territooriume“. Sellega rikkus Gruusia pool jämedalt Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee protseduure ja tööreglementi. See paneb põhimõtteliselt küsimärgi alla Euroopa Nõukogu tegevuste läbiviimise Gruusias seni, kuni Tbilisi ei muuda oma angažeeritud viisapoliitikat.
Muuseas osutuvad venemaalased tänases Gruusias süstemaatiliselt omavoli ohvriteks sõltumata sellest, kas nad käisid kunagi Abhaasias ja Lõuna-Osseetias või mitte. Praktiliselt igaüks, kes sõidab Gruusiasse Venemaalt oma eraasjus või külastab sugulasi, on Gruusia eriteenistuste provokatsioonide potentsiaalseks objektiks ning reaalselt riskib sattuda trellide taha.
On väljatöötatud järgmine skeem: passi äravõtmine, „kutse vestlusele“, mille käigus Venemaa kodanikule pakutakse „koostööd“, aga leppimatutele poetatakse salaja relv, võltsraha või uimasteid, fabritseeritakse kriminaalasju ning seejärel heidetakse inimesi vanglasse. Nõnda mõisteti süüdi ning karistati vabadusekaotusega järgmisi isikuid: P. P. Siukajev, V. V. Vahania, P. G. Bliadze, J. A. Martšuk, M. I. Vjalov. 18-aastase vabadusekaotusega karistati hiljuti fabritseeritud süüdistuse alusel J. D. Skrõlnikovi, kelle „süü“ gruusia uurijate küsimuste sisu kohaselt seisnes vaid selles, et üks tema poegadest on VF Põhja-Kaukaasia sõjalise ringkonna sõjaväelane.
Vanglasse heideti ka mesheetia türklaste rahvusvahelise ühenduse „Vatan“ esimees S. M. Barbakadze, kes sõitis Gruusiasse lahendama küsimusi, mis on seotud selle etnose esindajate tagasitulekuga Venemaalt nende ajaloolisele kodumaale. See osutus kohustuste saboteerimise mitmeaastase poliitika uueks karjuvaks väljenduseks, nende kohustuste, mille Gruusia võttis enda peale mesheetia türklaste repatrieerimisel Euroopa Nõukogu ees.
Sellisel taustal näib eriti küünilisena Gruusia võimude ühepoolne avaldus viisavaba režiimi sisseviimise kohta Venemaa kodanikele, kes elavad Põhja-Kaukaasia vabariikides. Seda sammu ei saa hinnata teisiti kui provokatsioonina. Püüe jagada Venemaa elanikkonda erinevateks kategooriateks on vastuolus tsiviliseeritud riikidevahelise suhtluse normidega.
Muutusteta on Tbilisi mittekonstruktiivne positsioon Venemaa ja Gruusia vahelise lennuühenduse küsimustes. Tänu Venemaa heale tahtele osutus pärast pikka vaheaega võimalikuks tšarterlendude korraldamine Venemaa ja Gruusia vahel. Gruusia võimud aga keelduvad endiselt regulaarse lennuühenduse taastamisest.
Veel enam – viimasel ajal ei ole Tbilisi korduvalt andnud Venemaa lennukompaniidele lubasid transiitlendudeks, sh nendele, kes korraldavad reise kolmandate riikide huvides.
Tbilisi valitsejate väljaütlemised valmisoleku kohta dialoogiks Venemaaga näivad ülalmainitud faktide valguses totrana. Tbilisi astub sihikindlalt samme, mis on suunatud suhete edasisele halvenemisele.
Venemaa Föderatsioon, vaatamata Tbilisi liinile, hoiab konstruktiivseid positsioone rahvusvahelistes organisatsioonides ning Genfi aruteludel.
Venemaa esineb jätkusuutlikult kindla jõu mitte rakendamise režiimi väljatöötamise poolt Gruusia ning Lõuna-Osseetia ja Abhaasia vahel. Venemaa delegatsioon Genfis on algatanud sel teemal juba mitu dokumentide eelnõu, sh staatuselt neutraalse ühepoolsete deklaratsioonide ettepaneku jõu mitte rakendamise kohta.
Käesoleva aasta 18. oktoobril viis Venemaa pool välja piirivalve posti Perevi suurkülast, mis asub Lõuna-Osseetia ja Gruusia vahelise läänepiiri vaidlusalusel lõigul. Sellele eelnes tõsine töö vajaliku transpordi infrastruktuuri loomisel piiri Lõuna-Osseetia poolel, mille tegid Venemaa piirivalvurid. Sellega näidati head tahet, tegelikult tõestati ustavust rahule ja stabiilsusele regioonis. Posti väljaviimisega Perevist lahendati lõplikult küsimus D. A. Medvedevi – N. Sarkozy kokkulepete täitmise kohta Venemaa poolt.
Venemaa poolt tehakse pingutusi eelmisel aastal käivitatud intsidentidele reageerimisele ja nende ärahoidmise mehhanismi (IRÄM) regulaarse funktsioneerimise tagamiseks regioonides, kus asuvad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia piirid Gruusiaga. Käesoleva aasta 28. oktoobril toimus kohtumine IRÄM raames, milles osalesid Gruusia, Venemaa ja Lõuna-Osseetia esindajad ning samuti OSCE ja ELi Monitooringu missiooni Gruusias esindajad (ELMMG). Kohtumisel arutati olukorda piiril ning märgiti, et see jätkab stabiliseerumist. Kõne all olid ka joogivee ja maagaasi tarned piiriäärsetesse suurküladesse ning teised igapäevased küsimused. Järgmine kohtumine selle mehhanismi raames on plaanitud käesoleva aasta 10. detsembriks.
IRÄMi töö selles suunas taastus peale pikka vaheaega. Lõuna-Osseetia pool peatas oma osalemise kohtumistel seoses Gruusia poole keeldumisega korraldada uurimine 2008. aastal Gruusia territooriumil kadunud osseetide saatuste asjus. Selle probleemi lahendamisega hakkasid tegelema Punase Risti Rahvusvahelise Komitee esindajad ja Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik T. Hammarberg, mis tõi teatud tulemused.
IRÄMi taastamine on tähtis samm stabiilsuse ja turvalisuse edaspidise tugevdamise suunas Gruusia – Lõuna-Osseetia piiri regioonis. IRÄM täidab olulist rolli intsidentide ja provokatsioonide ärahoidmisel, lubades võtta regioonis pinged maha Gruusia poolsete kindlate turvalisuse garantiide puudumise tingimustes.
Venemaa jätkab laiaulatusliku abi osutamist noorte vabariikide rahvastele. Nende sotsiaalmajandusliku arengu toetamise terviklike plaanide elluviimise eesmärkidele on eraldatud kümneid miljardeid rublasid. Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) ja Eriolukordade Ministeeriumi liinil korraldatakse humanitaaraktsioone kõige rohkem puudustkannatavates Abhaasia ja Lõuna-Osseetia regioonides: elanikkonnale edastatakse tasuta medikamente, riideid, toidukaupu, õpikuid, erinevaid seadmeid ning osutatakse ka muud toetust.
Venemaa pool loodab tema võetud positsiooni mõistmisele ja toetamisele partnerite poolt, sest see positsioon on põhjendatud üksnes hoolitsemisega rahu ja stabiilsuse eest Kaukaasias, regiooni tsiviilelanikkonna huvide eest. Ei ole kahtlust, et vastutavad rahvusvahelised mängurid peavad hoiduma Gruusia juhtkonna, kes ei soovi vabaneda endistest konfrontatsioonil baseeruvatest lähenemisviisidest oma naabritele, otsesest või kaudsest kiitmisest. M. Saakašvili režiim ei ole üksnes pingete ja ebastabiilsuse faktor Taga-Kaukaasias, vaid püüab teha oma väära poliitika pantvangiks rahvusvahelise koostöö kogu protsessi. Seda lubada ei tohi.
|
|
