J. N. Merzljakovi sissejuhatav kõne 10. novembri 2010. aasta pressikonverentsil

   Tere päevast, lugupeetud meediakanalite esindajad!
   Kõigepealt soovin tänada teid kõiki selle eest, et suhtusite mõistvalt põhjustesse, mis ei võimaldanud pressikonverentsi toimumist kohe pärast minu saabumist Tallinna.
   28. oktoobril andsin ma Eesti Vabariigi presidendile T. H. Ilvesele üle oma volikirja ning nüüd olen valmis andma ametlikke kommentaare ja tegema ametlikke avaldusi.
   Juba septembris, tänase pressikonverentsi lävel, palusime saata meile teie arvates kõige aktuaalsemad küsimused, et ma saaksin neid üldistada ja kohe vastuse anda, jättes sellega aega individuaalsete küsimuste jaoks.
   Teid huvitavate küsimuste kõige mahukam osa puudutab Venemaa ja Eesti kahepoolseid suhteid, mis on muidugi loomulik.
Nagu te mõistate, ei tähenda uue Venemaa suursaadiku ametisse astumine sugugi automaatselt kahepoolsete suhete tonaalsuse muutumist. Suursaatkonna juhina jätkan konstruktiivset dialoogi Eesti ametiisikutega ning loodan Eesti poole samasugust lähenemist, eesmärgiga normaliseerida meie kahepoolsed suhted.
   Üks kõige valusamatest probleemidest täna on Venemaa ja Eesti vahelise kehtiva piirilepingu puudumine. Vene juhtkonna arvates on piiri õigusliku vormistamise küsimus põhjapanev meie kaubanduslik-majandusliku ja piiriäärse koostöö arenguks. Viitan siinkohal selle aasta alguses siin viibinud Venemaa Töösturite ja Ettevõtjate Liidu esimehe A. N. Šohini sõnadele, kes kirjeldas olukorda lühidalt ja täpselt: „piirilepinguta on keeruline formaliseerida investeerimisaktiivsust.“
   Rõõmustab, et praegustes tingimustes nii meie kui meie Eesti partnerid jätkame koos võimaluste otsimist meievahelise koostöö kokkuleppelise-õigusliku aluse arendamiseks ja tugevdamiseks. Tahaksin märkida, et mõlemad pooled tõid praktiliselt vormistamise faasiks kaks olulist kokkulepet – leping sõjaväelaste ja tsiviilisikute haudade staatusest meie riikide territooriumitel (konsultatsioonid sel teemal toimuvad Moskvas käesoleva aasta 17.–18. novembril) ning pensionikindlustuse alase koostöö lepe. Viimast kokkulepet hakatakse täiendama käesoleva aasta 22.–26. novembril siin Tallinnas ning ma ei välista, et see võib varsti osutuda esimeseks dokumendiks, mis viimase viie aasta jooksul kahe riigi vahel sõlmitakse.
   Venemaa jätkab raugematult tähelepanu osutamist Eestis elavate kaasmaalaste olukorrale. Iseäranis teeb meile muret ebamäärane olukord elanikkonna suure grupi¬, mis moodustab suurima rahvusvähemuse, õigusliku staatusega. Ma mõtlen massilist kodakondsusetust venekeelse kogukonna esindajate hulgas. Loodame, et Venemaa ja Euroopa Liidu vahelise viisavabaduseni jõudmine vaadeldavas tulevikus võib soodustada selle ammuse probleemi lahendamist.
   Meile teeb muret ka vene õppekeelega koolide saatus, täpsemalt – vene lastele võimaluste säilitamine saada kvaliteetset haridust emakeeles. Loomulikult on Eesti riigil täielik õigus läbi viia haridusvaldkonnas neid reforme, mida riik peab vajalikeks, kuid Venemaa pool, seistes oma kodanike ja kaasmaalaste huvide eest, hakkab igati toetama Eesti vene kogukonna nõuet säilitada venekeelne haridus. Sama puutub ka vene keele kasutamisse õiguslikul alusel ametliku või töökeelena Eesti regioonides, kus venekeelsed inimesed elavad kompaktselt koos. Arvame, et need venekeelsete elanike enamuse nõuded ei lähe olemasolevate ÜRO, Euroopa Liidu, OSCE ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide rahvusvaheliste õigusnormide ja soovituste raamidest välja.
   Teie küsimuste hulgas oli ka küsimusi erinevuse kohta lähenemises meie ühise ajaloo keeruliste sündmuste hindamisele. Me arvame, et ühiskondlikud arutelud sel teemal tuleb suunata riikidevaheliste suhete valdkonnast akadeemilisele alusele. Sel eesmärgil teeme ettepaneku luua kahepoolne ajaloolaste komisjon, sarnaselt nendele, mis meil on olemas Läti ja Poolaga. Mul on hea meel, et seda ideed võetakse Eestis mõistvalt ja huviga. Vaadakem tulevikku, jättes ajaloo ajaloolastele.
Selleks, et eksperdid võiksid rahulikult, akadeemilises olukorras, sine era et studio („ilma viha ja eelarvamusteta“, nagu rääkisid vanaroomlased), samm-sammult lahendada tüliküsimused ning jõuda ajalooliste sündmuste objektiivsete ja kummagi rahva ajaloolist mälu mittesolvavate hinnanguteni.                                                                                                                                                              Juba praegu soodustavad teineteise paremat mõistmist Vene uurijate publikatsioonid Eestist siin ning Eesti uurijate omad Venemaal. Viimaste aastate jooksul oleme omandanud teatud positiivse kogemuse selles valdkonnas. Näiteks kahe kogumiku „Venelased väljaspool Venemaad. Teekonna ajalugu“ (v. k. «Русские вне России. История пути») väljaandmine Valitsuskomisjoni välismaal elavate kaasmaalaste asjus ning A I. Solženitsõni nimelise raamatukogu-fondi ja Tallinna Ülikooli toetusel, Venemaa Teaduste Akadeemia ja Eesti Ajaloo Instituudi teadlaste regulaarsed kohtumised, koostöö Tallinna Ülikooli ja Venemaa Riikliku Humanitaarülikooli vahel.
   Samal ajal sooviksin rõhutada, et meie jaoks on muidugi vastuvõetamatud katsed seada kahtluse alla tänapäevane vene riiklikkus või teha Venemaa Föderatsiooni vastutavaks Nõukogude Liidu ühtede või teiste tegude ja stalinliku režiimi kuritegude eest. Nõnda võib minna Ivan Julmani või Liivi sõjani. Venemaa, nagu ka teised rahvusvahelist õigust austavad riigid, lähtub Nürnbergi tribunali (millest muide möödub selle aasta 20. novembriks 65 aastat) otsuste vankumatusest, mis puutuvad ka Teise maailmasõja kindlakstehtud algatajatesse ning kuritegelikeks tunnistatud natsistlikesse organisatsioonidesse.
Nüüd teen ettepaneku minna üle küsimustele saalist.