Vene Föderatsiooni Suursaadiku Eestis K. Provalovi intervjuu ajalehele “Pärnuski Ekspress” 21. jaanuaril 2005.a.

Küsimus : Hr.Provalov, viimaste statistiliset andmete järgi elab Eestis 395 tuhat vene keelt kõnelevat elanikku, ehk 27 protsenti kogu elanikkonnast. Osa neist on Vene kodanikud. Mida kujutab endast Venemaa kodanike kogukond Eestis täna?

Vatsus: Kõige pealt tahaksin ma juhtida tähelepanu sellisele märkimisväärsele asjaolule – käesoleval ajal asub Eestis üks maailma suurimaid Venemaa konsulaarringkondi. See tähendab, et Venemaa kodanikke, kes elavad siin ja kes on alaliselt konsulaaravel, on oluliselt rohkem kui Ameerikas, Iisraelis või isegi Lätis. Kusjuures, siin elavad Venemaa kodanikud sattusid Eestisse mitte immigrantidena, vaid nende muudatuste tagajärgedel, mis toimusid pärast NSVL-i lagunemiset.

Toon näiteks mõned arvud: Venemaa kodanike üldarv, kes on arvel saatkonnas ja Narva peakonsulaadis ületab 116 tuhat inimest. Kõige rohkem on neid Tallinnas – 44,5 tuhat inimest. See on enam kui 10 protsenti eesti pealinna elanikkonnast. Narvas on Vene kodanikke üle 20 tuhande, mis moodustab ligi 37 protsenti linna elanikkonnast. Enam kui 9 tuhat meie kaasmaalasi elab Kohtla-Järvel, peaaegu 8 tuhat – Sillamäel, 4,7 tuhat - Tartus, 2,6 tuhat – Pärnus.

Põhjus, mille pärast nii suur arv Eesti elanikke võttis Vene kodakondsuse, on üsna lihtne. Pärast Eesti iseseisvumist paljud inimesed muutusid üleöö immigrantideks. Eesti passi saamine osutus neile võimatuks – eesti võimud tekitasid selleks liiga palju formaalseid takistusi. Lisage siia juurde veel tugev psüühiline surve, mida avaldasid meie kaasmaalastele kohalikud poliitikud – ühtelugu kõlasid üleskutsed, et venelased sõidku itta.

Eesti passi ei antud isegi neile inimestele, kes on siin sündinud ja elanud terve elu, ja seda ainult selle pärast, et nad ei kuulunud põhirahvuse hulka.

Selle kõige tulemusena haarasidki kümned tuhanded inimesed Vene kodakondsusest kinni kui õlekõrrest, mis ei lase sattuda heidikute olukorda. Meie ei teinud omalt poolt küll midagi selleks, et kasvatada nii märkimisväärselt Vene Föderatsiooni passide omanike arvu. Kuna arvame, et venekelse kogukonna probleemid saavad täielikult lahendatud ainult siis, kui enamus meie kaasmaalastest saavad täisväärtuslikeks Eesti kodanikeks.

Samas ei saanud me keelduda Vene kodakondsuse andmisest inimestele, kellel puudusid igasugused perspektiivid naturaliseeruda kiiresti iseseisvas Eestis.

Küsimus : Milline on meie kaasmaalsete reaalne olukord eesti ühiskonnas – äri-, kultuuri-, intellektuaalses valdkonnas?

Vastus: Ilmselt ma ei eksi, kui ütlen, et kahjuks Vene kodanikud ei seisa juhtivatel kohtadel eesti ühiskonnas. Neid pole üldse poliitikas, kuna siin välismaalased ei saa olla parlamendisaadikud, ametiisikud, teenida sõjaväes, politseis jne. On olemas teatud vahekiht Vene kodanikest äris, teaduses ja kultuuris.

Vene noored Eestis reeglina oskavad eesti keelt hästi ja suhteliselt kergelt saavad Eesti kodakondsust. Huvi eesti passi saamise vastu on oluliselt kasvanud pärast liitumist Euroopa Liiduga, kuna lähitulevikus sellest saab ühtlasi ka europass.

Vene kodanikud on peamiselt kesk- ja vanemaealised inimesed. Ehk need, kes andsid suurema osa oma elust nüüdseks kadunud nõukogude ühiskonnale.

Just nemad peamiselt said oma nahal tunda õiguste piiramise poliitikat. Eesti seadusandluses määratletud kodanike ja “mittekodanike” õigustes on olulisi erinevusi. Need erinevused puudutavad eeskätt venemaalaste - kui kõike arvukama selles Balti riigis kogukonna – huve. Öeldule tuleks lisada, et pärast iseseisvumist möödunud ligi neljateistkümne aasta jooksul Eesti ei ole liitunud kaugeltki mitte kõikide rahvusvaheliste ja Euroopa konventsioonide ja lepingutega, mis käsitlevad inimõiguste kaitsmist.

Taoline suhtumine meie kaasmaalastesse kui teise sordi isikutesse, loomulikult, tekitab murelikkust. Teravamate probleemide hulgas on pensionäride õiguslik ja sotsiaalne kaitse, elamislubade andmine kõikidele sõjaväepensionäride kategooriatele, endiste õiguskorrakaitse töötajate jätkuv kohtulik jälitamine. Eriti teravalt on üleval sõjaväepensionäride elamislubade küsimus.

Eriti tõsiselt murettekitav on see, eesti pool ei avalda soovi nõustuda meie ettepanekuga reguleerida arusaamatused, mis on seotud Vene Föderatsiooni Relvajõudude pensionäride sotsiaalsete garantiide tagamise Lepingu rakendamisega Eesti territooriumil. See leping sõlmiti 26.juunil 1994.a., kui Venemaa viis oma väed Baltikumist välja. Kuid kohe pärast seda, kui meie riik kaotas Eestist sõjaväebaasid, täites kõik oma kohustused, algasid paljudel Vene kodanikel tõsised probleemid.

Näiteks, praguseks on seitsmele sõjaväepensionärile ja nende perekonnaliikmetele öeldud ära ajutises elamisloas, kusjuures kuus neist said ettekirjutuse lahkuda riigist, kus nad on elanud 20 või enam aastat ja pole kunagi rikkunud seadusi. Kuna eesti poole positsiooni pärast pole senini olnud võimalik reguleerida seda probleemi diplomaatiliste kanalite kaudu, siis jätab Venemaa endale õiguse pöörduda rahvusvaheliste lepingutega tegelevate rahvusvaheliste arbitraazhkohtute poole.

Meid ei saa rahuldada ka rahvusvaheliste organisatsioonide soovituste formaalne täitmine Tallinna poolt, mis praktiliselt tähendab, et mitte põliste elanike olukord ei muutu, sageli aga halveneb.

Seda kinnitavad viimased Välismaalaste seadusesse sisse viidud parandused, mis jätsid 4690 vene sõjaväepensionäri alalise elamisloa õigusest ilma.

Meie kaasmaalastel o n probleeme samuti hariduse-, kultuuri- ja majandusvaldkonnas, mille suhtes Venemaa on väga tundlik.

Küsimus: Vene diplomaatia teeb tõsiseid ponnistusi selleks, et kohalikud võimud arendaksid oma suhteid etniliste venemaalastega rahvusvahelise õiguse normide ja euroopa humanismi traditsioonide alusel. Milliseid konkreetseid tulemusi on see töö juba toonud?

Vastus : Arvan, et täna võib rääkida teatud lootustandvatest nihetest Eesti valitsuse suhtumises mainitud probleemidesse.

Samuti võetakse kasutusele mõningaid meetmeid ikka veel liiga suure nn. “mittekodanike” armee arvukuse vähendamiseks. Loodame, et tegevus selles suunas areneb ka edaspidi.

Kusjuures ma ei tahaks esitleda olukorda sellisena, et Venemaa survel teeb Eesti Moskvale järeleandmisi. Selle koha pealt hoiame me rangelt kinni nendest soovitustest, mida on Eestile esitanud rahvusvahelised organisatsioonid, sealhulgas Euroopa Nõukogu, OSCE, ÜRO õiguskaitseinstitutsioonid.

Konkreetsete soovituste loetelu meie kaasmaalaste olukorra parendamiseks, mis muuhulgas sisaldab ka kodakondsuseta isikute arvu vähendamist, on, näiteks, välja toodud hiljutises OSCE Parlamendi Assamblee resolutsioonis, mis võeti vastu 2004.a. juulis Edinburgis.

Üldiselt, meie murelikkust venekeelse elanikkona olukorra pärast Eestis ja Lätis on üha rohkem hakanud jagama ka meie Euroopa partnerid. See teema on pidevalt üleval Venemaa ja Euroopa Liidu vahelise dialoogi päevakorras. Venemaa ja EL-i partnerlus- ja koostöölepingu – meie suhteid reguleeriva baasdokumendi - 2. artiklis on kirjutatud poolte ustavusest demokraatlikele põhimõtetele ja inimõigustele vastavalt OSCE kohustustele.

2004.a. aprillis allkirjastasid Venemaa ja EL protokolli lepingu laienemisest uutele Euroliidu liikmetele, sealhulgas Lätile ja Eestile.

Samuti eraldi seisava poliitilise avalduse, mille üks punkt puudutab dialoogi venekeelse elanikkonna probleemidest Balti riikides.

Viimasel Venemaa-EL-i sammitil Haagis 2004.a. novembris otsustati asutada alaline foorum nende probleemide arutamiseks.

Küsimus : Täna on välismaal elavate kaasmaalaste toetamine Venemaa riikliku poliitika prioriteetne suund. Kas Te saate selgitada, millised on selle poliitika realiseerimismehhanismid, milliste ressursside arvelt seda teostatakse?

Vastus : Selle poliitika realiseerimise peamine instrument on välismaal elavate kaasmaalaste asjade Valitsuskomisjon. Valitsus on kinnitanud sihtprogrammi “ Välismaal elavate kaasmaalaste toetamise põhisuunad aastatel 2002-2005”.

Selle realiseerimise raames, Vene kogukonna praktilise toetamise jaoks (esialgu ainult SRÜ ja Balti riikides) iga aasta eraldatakse vahendeid föderaaleelarvest: 2003.aastal – 210 miljonit rubla, 2004.aastal – 252 miljonit rubla.

Teid huvitab, millele kulutatakse raha, mis eraldatakse föderaaleelarvest välismaal elavate kaasmaalaste toetamiseks? Kõikvõimalikele üritustele, mida korraldatakse nii Vene Föderatsiooni territooriumil kui ka meie kaasmaalaste elukohajärgsetes riikides.

Näiteks, Venemaa territooriumil organiseeritakse: vene õppekeelega koolide vene keele ja algklasside õpetajate professionaalset täiendusõpet; laste tervendavat puhkust laagrites, pansionaatides, sanatoorsetes asutustes; vanemate klasside õpilaste turismireise Venemaa ajaloolistesse piirkondadesse; vene kirjastuste poolt väljaantava ilu- ja õppemetoodilise kirjanduse ostmist ja kohaletoimetamist haridusasutustele ja raamatukogudele.

Kaasmaalaste vahetus elukohas organiseeritakse: Suure Isamaasõja veteranide meditsiinilise rehabilitatsiooni üritusi; Venemaa ajalehtede ja ajakirjade tellimist kaasmaalaste organisatsioonidele, nende aktivistidele ja veteranidele; kaasmaalaste ühiskondlikele organisatsioonidele osutatakse abi erinevate ürituste läbiviimiseks, mis on seotud Venemaa ajaloo ja kultuuri tähtsündmustega; antakse materiaalset abi teravat puudust kannatavatele inimestele.

Küsimus : Viimastel aastatel onvene ärimaailm hakanud üha aktiivsemalt evitama välisturgu, sealhulgas ka Balti riikides.

Kas kodumaised ärimehed arvestavad sealjuures välismaal elavate vene kaasmaalaste huve, kas nad on valmis osalema vene kogukonna sotsiaalsete, kultuuriliste ja haridusprobleemide lahendamisel?

Vastus : Teate, siin on üsna omapärane olukord. Eesti Panga välisinvesteeringute statistika on järgmine: 2004.a. septembri lõpus Rootsi mahutas Eesti majandusse üle 2,5 miljardi euro (ligi 42% üldisest väliskapitali mahutamisest), Soome – üle 1,5 miljardi (ligi 26%), USA – 290,6 miljonit (4,8%), aga Venemaa investeeris Eestisse ainult 84 miljonit eurot (1,4%).

Arvestades seda, et Eesti on Venemaa naaber, on see tagasihoidlik arv, mis tegelikult ei pruugi kajastada tegelikkust.

Täna tunneb Eesti vastu suurt huvi üsna suur hulk kodumaiseid kompaniisid. Nende hulgas – keskmised ja väikeettevõtted, naftakorporatsioonid.

Näiteks, nende päevade sees toimus Venemaa suurinvesteeringute projekti esitlus – meie kolmas suuruselt piimakompanii Nutritec teatas kombinaadi soetamisest Raplas ja tootmise kahekordistamise plaanist järgmisel aastal. Kusjuures nende investeeringute maht 2005.aastal on 6,5 miljonit eurot.

Üks värvikamaid näiteid investeerimisest, milles on arvestatud vene kaasmaalaste huve – UVZ & AVR tehase vagunikoostetehase projekt Kirde-Eestis, mis loodi eesti transpordikompanii AVR Transservice poolt ja vene masinaehituse suurettevõtte "Uralvagonzavod" osalusel. Projekt on pisut üle aasta vana, kuid ta areneb dünaamiliselt ja seal on tööl juba üle 100 inimese. Selle arvu taga on 100 perekonda, kusjuures need on peamiselt venelased.

Muide, selles piirkonnas, kuhu ettevõte ehitati, moodustab venekeelne elanikkond peaaegu 82 protsenti. Töötuse tase on aga seal kaks korda kõrgem kui mujal Eestis.

Keskmine palk on Eesti keskmisest näitajast ligi veerandi võrra väiksem. Inimeste väljapääsmatu olukord on viinud järsu narkomaania tõusuni – selles piirkonnas pannakse toime 25 protsenti kõikidest Eesti narkokuritegudest.

Ja nimelt sellesse piirkonda tuli Venemaa tööstuslik suurettevõte, et anda inimestele nii tööd, kui ka lootust uuele elule. Demonstreerides sealjuures ümbruskonnale kogu vene äripotentsiaali võimsust.

Ettevõtte organisaatoritel kulus vähem kui aasta valmistoodangu väljalaskmiseni. Siin ma tahan rõhutada veel ühte olulist detaili: kohe alguses projekti juhid kinnitasid, et võtavad enda peale sotsiaalse vastutuse oma töötajate eest. Juba selle aasta augustis sai 20 tehasetöötaja peret uue korteri võtmed. Lisaks sellele, kompanii ostis ära kunagi populaarse, kuid viimasel ajal rahanappuse pärast maha jäetud kultuurimaja, kus nüüd planeerib korraldada üritusi oma töötajatele: luua pühapäevakool ja vaimulik lektoorium täiskasvanutele.

Selle pärast ma arvan, et on põhjust rääkida sellest, et Vene Föderatsioon peab sotsiaalselt tähtsaks luua ja toetada piirnevate riikide territooriumil rahvuslikku äri, mis omakorda aitab sisse seada meie kaasmaalaste elu.

Küsimus : Järgmisel aastal toimuvad Eestis kohalikud valimised, milles osalevad kõik alaised elanikud, sealhulgas meie kaasmaalased. Mis te arvate, kas etnilised venemaalased saavad kasutada efektiivselt hääleõigust oma õiguste ja huvide kaitsmiseks?

Vastus : Jah, erinevalt Leedust saavad Eestis osaleda kohalikes valimistes kõik alalised elanikud sõltumata kodakondsusest.

Kuna ma olen Venemaa esindaja suveräänses riigis, siis hoidun nende tulemuste ennustamisest.

Märgin vaid, et hääletamine valimistel on just nimelt see instrument, mille vahendusel saavad demokraatliku riigi elanikud avaldada otsest mõju selle arengule kohalikul tasandil, avaldada oma arvamust poliitiliste jõudude tegevuse tulemustest. Seega, nagu öeldakse, kõik on hääletajate kätes.

Küsimus: Kuidas Teie hindate Eesti ja Venemaa vaheliste suhete arenguperspektiivi lähiaastateks? Juhul, kui need siiski harmoniseeruvad, kuidas see võib mõjutada etniliste venemaalaste olukorda Eestis?

Vastus: Mina arvan, et meie suhted Eestiga võivad märkimisväärselt soojeneda kahe asjaolu mõjul.

Esiteks, peab organiseerima normaalsed – kui mitte sõbralikud, siis vähemalt töised – suhted meie riikide vahel. Nagu te teate, sai Eesti President Arnold Rüütel Venemaa President Vladimir Putinilt kutse üritusele, millega tähistatakse fashismivastase sõja lõppemise 60. aastapäeva, mis toimub 9.mail 2005.a. Moskvas.

Ja me siiralt loodame, et mai kohtumisest Moskvas võib kujuneda produktiivsema dialoogi algus, mis hõlmab kõiki probleeme, millest me siin rääkisime.

Teine meie lootus seisneb selles, et EL-i liikmena Eesti varem või hiljem korrigeerib oma seadusandlust, kooskõlastamaks seda humanitaarõiguste Euroopa normidega. Mida varem see juhtub, seda kergem saab olema meie kaasmaalaste probleemide lahendamine kohtadel, ilma Vene diplomaatia pingutusteta.