Vene Föderatsiooni Suursaadiku Eestis K. Provalovi artikkel, mis on avaldatud ajalehes “Molodjozh Estonii” 6. mail 2005. aastal

Venemaa mälestuspäevade kalendris kuulub 9. maile eriline koht. Meie riigi ajalukku läks too sõda kui Suur Isamaasõda. Vaevalt praegugi, 60 aastat hiljem, leidub meie riigis mõni pere, keda see suur tragöödia poleks puudutanud. See puudutas igaühte ning kaotuse valu on elus tänini.

Läheneval Võidupühal on sügav sümboolne tähendus nii kogu meie riigile, kui ka igale kodanikule. Samas on see paljudele, eriti veteranidele, väga isiklik püha. Kahjuks—selline on juba elu—veteranid lahkuvad meie hulgast. Jääb vaid mälestus. Igavene mälestus nendest, kes hukkusid kaitstes Kodumaad XX sajandi katku eest, kes surid lahinguväljadel, piinakambrites, vanglates, blokaadis.

Senini kehtivad õppetunnid, mille osaliseks sai inimkond enam kui poolesajandi tagustes sündmustes ja mis ka praeguseks pole minetanud oma aktuaalsust.

Pole juhuslik, et Võidupäha 60. aastapäeva eel algasid paljudes riikides teravad diskussioonid sellel teemal. Kusjuures tavaliselt ei vaielda lihtsalt ühe või teise sõjaaja sündmuse tõlgendamisest. Sageli avaldatakse sõja tulemuste kohta täiesti vastakaid kõlbelisi hinnanguid, mis on vahetult seotud kaasaegse Euroopa ja kogu maailma poliitikaga. Ajalugu on poliitika, mis on pööratud minevikku.

Just seepärast lasub meile selle teema arutamisel suur moraalne vastutus nende ees, kes tasusid natsismi hävitamise eest oma eludega ja uute põlvkondade ees, kes saavad teadmisi sõjast õpikute, kirjanduse ja filmide kaudu.

Me vastutame selle eest, et saaks kaitstud ajalooline tõde sõjast ning et ühiskonna teadvuses kinnituks sõja õppetundide õige arusaamine kaasaegse maailma arengu kontekstis.

Teine Maailmasõda oli globaalne lahing, mis ületas oma mastaapidelt kõik eelnevad relvastatud konfliktid maailma ajaloos. Selles põrkusid kokku mitte niivõrd riikide erinevad huvid ja isegi mitte erinevad ideoloogiad, kui diametraalselt erinevad arusaamad inimkonna eksisteerimise alustest. Esimest korda ajaloos oli selles võitluses panuseks paljude rahvaste elu säilitamine.
Gaasikambrid ja krematooriumid  Oswiecimis, Buchenwaldis, Salaspilsis ja teistes surmalaagrites näitasid selgelt, mis toob endaga kaasa fashism ja milline tulevik ootaks maailma selle niinimetatud “uue korra” tingimustes.
Need, kes tänapäeval seavad kahtluse alla Võidu tähenduse ja meie riigi osa selles, unustavad, et ilma selleta ei pruukinuks nende riike enam kaardil ollagi.

Peamine propagandistlik tees, mida sealjuures kasutatakse, seisneb selles, et nende riikide fashismist vabastamisega ei saabunud mitte vabadus, vaid okupatsioon, mille eest praegune Venemaa peab vabandama. Täiesti selge, et seda meelt olevatel poliitikategelastel on kasulik süüdistada selles Venemaad praegu. Esiteks loodavad nad nende poolehoiule, kes viimasel ajal kritiseerivad halastamatult Venemaad igal võimalikul ajendil. Teiseks aga kaasneb vabanduse nõudmisega, mis on samaväärne süü tunnistamisega, rahalise kompensatsiooni nõudmine, territoriaalsed pretensioonid jne.

Katsed moonutada sõjaajaloo olemust seisneb ka soovis madaldada Nõukogude Liidu osa võidus fashismi üle ja panna NL-le vastutus selle eest, et Hitler päästis valla Teise Maailmasõja.

Paistab, et teatud ringkonnad, jõudnud arusaamilsele, et neil ei ole suurt midagi uhkusega meenutada sellest ajaloolisest hea ja kurja võitluse perioodist, põevad praegu haiglaseid komplekse ja püüavad falsifitseerida ajalugu. Taolise ajaloolise protsessi ühekülgse hinnangu kontekstis enam ei pane imestama avalikustatud plaan mälestada Võidupäha juubeli eel “kõiki sõjaväeosi, kes kaitsesid Eestit 1944. aastal”. Samas teavad kõik suurepäraselt, et nad võitlesid fashistliku Saksamaa poolel SS leegioni koosseisus oma kodumaad hitlerlike sissetungijate eest kaitsnud Eesti laskurkorpuse vastu.

Mõistagi ei kavatse keegi Venemaal vähendada vastutust selle eest, mis on toimunud Stalini rezhiimi ajal, kuid tahaks ka tuletada meelde, et just nimelt NSVL-s ja uuel Venemaal on paljastatud tolle perioodi kuriteod.

Kui aga rääkida sõjaeelse perioodi ajaloost,  siis ei tasuks unustada tolleaegset  Suurbritannia ja USA poolt läbiviidavat lepitamise poliitikat fashistliku Saksamaa suhtes, mille eesmärk oli juhtida agressioon endast eemale ja suunata see itta, NSVL-i vastu. Selle poliitika tulemus avaldus 1938. aastal sõlmitud Müncheni kokkulepes.

Väited selle kohta, et “nõukogude panus Võitu on liialdatud” ei kannata minit kriitikat. 1944. aastal oli Nõukogude Liidu-Saksamaa rinde pikkus 4 korda suurem kui kõikide teiste frontide pikkus kokkvõetuna, kus võitlesid NSVL-i liitlased. Samal perioodil, kui idarindel võitles kuni 201 vaenlase diviisi, seisis Inglismaa ja Ameerika vägedele vastu vaid ligi 21 diviisi. Isegi pärast teise rinde avamist Lääne Euroopas oli liitlastel 1,5 miljonit inimest, aga sakslastel 560 tuhat. Samal ajal võitles Nõukogude-Saksa rindel 4,5 miljonit saksa sõjaväge 6,5 miljoni nõukogude sõduri vastu. Oma peamised kaotused kandsid hitlerlikud väed lahingutes Punaarmee vastu: 70% inimestest ja 75% sõjatehnikast, sealhulgas tankid, suurtükid, lennukid.

W. Churchill kirjutas: “Just nimelt vene armee lasi välja saksa sõjalise aparaadi soolikad”. Meie päevil kordab sama ka G. Bush, kes märkis liitlasvägede dessandi Normandia rannikule 60. aastapäeval, et see osutus võimalikuks ainult tänu  Venemaale.

Meie ei jaganud Võitu protsentideks 1945. aastal ja ei tee seda ka praegu. Koos liitlastega me tähistasime teise rinde avamise 60. aastapäeva, samuti koos hakkame tähistama Võid Juubelit Moskvas.

Teise Maailmasõja võitsid kõik hitlerivastase koalitsiooni liitlased. See oli meie ühine Võit. Kuid kellelgi ei ole õigust ei madaldada hinda, mille tasus meie riik ja meie rahvas selle sõja käigus, ega vähendada natside kuritegude mastaape ning veel vähem rääkida neist kui kangelastest.

Sõja peamine tulemus  ei seisne üksnes ühe riikide koaltsiooni võidus teise üle. Sisuliselt on see loome- ja tsivilisatsioonijõudude Võit purustamise ja barbaarsuse jõudude üle, elu Võit surma üle.

Sõda oli suurim tragöödia Euroopa ja kogu maailma rahvaste jaoks, sõltumata sellest, kelle poolel võitlesid nende riigid. Ajaloolaste kohus on rääkida tõtt sellest tragöödiast, kuid see ei tohi olla poliitiliste spekulatsioonide aineks. Sõja tulemuste hindamisel ei tohi lubada kõlbeliste orientiiride nihkeid. Esinedes käesoleva aasta 27.jaanuaril Oswiecimis nimetas President V. Putin sügavalt amoraalseteks katseid kirjutada ümber sõjaajalugu, võrdsustada ohvrite ja timukate, vabastajate ja okupantide õigusi.

Koos riigiga läbis oma Võidu teekonna ka meie diplomaatia. Hitlerivastase koalitsiooni loomist võib täieõiguslikult nimetada tolle aja diplomaatiliseks läbimurdeks. Täna, 60 aastat hiljem ei ole vajadust lihtsustada või ilustada ajalugu. Igal hitlerivastase koalitsiooni riigil olid oma eesmärgid, oma rahvuslikud huvid. Vastastikune usaldus ei tulnud kergelt. Sellest hoolimata said koalitsiooni liikmed lahkarvamustest üle, suutsud lükata kõrvale teisejärgulise selle peamise - ühise Võidu nimel. Fashismi vastaseid ühendas arusaamine, et kurjale peab seisma vastu üheskoos, lubamata vahele misiganes kompromisse, järeleandmisi ja separaatkokkuleppeid. See õppetund on täiel määral aktuaalne ka tänapäeval.

Sõja ajal omandatud rahvusvahelise relvavendluse kogemus omandab erilist tähendust ka tänapäeval, kui inimkonnale on taas heidetud globaalne väljakutse, sedapuhku rahvusvahelise terrorismi poolt, mis on sama ohtlik ja salakaval kui fashism. Ja sama halastamatu: selle ohvriks on juba langenud tuhanded süütud inimesed. Taas on ohtu seatud tsivilisatsiooni alused. Nii nagu fashismil ei ole ka terrorismil midagi pakkuda maailmale peale vägivalla ja hoolimause inimelu suhtes, valmidust tallama jalge alla kõike, ka elemantaarsemaid inimmoraali norme ning seda kõike oma maniakaalsete eesmärkide saavutamiseks.

Panna vastu sellele ohule - nagu ka 60 aastata tagasi - on võimalik ainult solidaarsuse ja vastastikuse usalduse alusel. “Topeltstandardid” terroristide suhtes on sama lubamatud nagu ka katsed rehabiliteerida fashistide käsilasi.

Avaliku esinemise võimaluse andmine terroristidele nende inimvihkamisvaadete avaldamiseks on sama amoraalne ja loomuvastane kaasaegsele Euroopale, nagu ka endiste SS-laste paraadid riikides, mis pretendeerivad ustavusele demokraatlikele väärtustele.

Meie kohus nende inimeste ees, kes tasusid inimkonna fashismist päästmise eest oma verega, seisneb eeskätt selles, et tõkestada sallimatuse, rassilise, rahvusliku ja usulise üleoleku ideede levikut. Terrorismivastase koalitsiooni riikide ühtsus, erinevate rahvuste ja konfessioonide vaheliste suhete harmooniline areng, sallivus ja vastastikune austamine, kultuurilise mitmekesisuse säilitamine, tsivilisatsioonide avatud konstruktiivne dialoog—need on peamised tingimused, mis tagavad võidu vihkamise, separatismi ja ekstremismi jõudude üle.
        
Samavõrd aktuaalsed on ka Teise Maailmasõja õppetunnid sõjajärgse maailmakorralduse ülesehitamise kontekstis. Soov vabastada inimkond sõjaviletsusest igaveseks ajendas hitlerivastase koalitsiooni riike looma globaalset rahvusvahelise rahu ja julgeoleku mehhanismi—Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni. ÜRO Põhikirjast sai rahvusvahelise õiguse alus, riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide käitumise fundamentaalne koodeks. Selle põhimõtted ja normid, mis pidasid vastu “külmale sõjale”, kujutavad endast nüüdsel globaliseerumise ajastul uue ohutu ja õiglase maailmakorralduse alternatiivitut alust.

Võidu 60. aastapäev ei tohi saada ei vastasseisu, ega vanade arvete ja vastastikuste solvangute ajendiks. Sümboolne on see, et Ühinenud Rahvaste Organisatsioon kuulutas 8. ja 9. mai  Mälestuse ja leppimise päevadeks. Sellest johtuvalt korraldatakse ka pidulikke üritusi Moskvas, millest võtavad osa erinevate riikide, valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide juhid umbes 50 riigist. Oluline on see, et eelseisev püha aitaks kaasa kõikide riikide ja rahvaste ühinemisele ja meie solidaarsuse tugevnemisele, mis aitab seista vastu XXI sajandi globaalsetele väljakutsetele.

Lähenev Võidu juubel on eeskätt meie austusavaldus ja sügav tänulikkus nendele, kes seisid meie Isamaa sõltumatuse eest ja tõid kauaoodatud võidu fashismi poolt orjastatud Euroopa rahvastele. Selles mõttes on Suure Isamaasõja ajalugu meie jaoks ammendamatu allikas, mis annab jõudu ja kindlustunnet tuleviku suhtes.